Archive for 29. juuli 2008

h1

Võikud

juuli 29, 2008

Palav on – tahaks pigem pikutada õues ja midagi näksida, mitte keeta ja küpsetada kuuma pliidi ääres. Ja kes meist ei armastaks võileibasid ehk võikusid. Ideaalne hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Jagan teiega kahte (esialgu) head võiku-ideed, mis pärit Nami-Nami retseptikogust.

Pret A Mangeri tuunikalavõileib

 

Soojad fetaleivad

Advertisements
h1

Spinati-fetapirukas

juuli 28, 2008

Peale Saaremaa puhkust koju naastes oli peenral täielik spinati uputus. Ega’s midagi – teeme pirukat. Spinatist ja fetast. Kuna feta on niigi soolane, siis ärge mitte mingil juhul lisage soola juurde.

Põhi: 100 g võid, 50 riivitud juustu, 2 dl nisujahu, 2 spl külma vett

Täidis: 250 g värsket spinatit, 200 g feta juustu, 100 g riivitud juustu, 1 dl hapukoort ja 1 dl piima, 3 muna

Valmistamine: Valmista piruka põhi sõtkudes külmad võitükid jahu ja riivjuustu sisse.  Vormi tainas lahtikäiva pirukavormi põhjale ja servadele. Küpseta põhi 200-kraadises ahjus 10 minutit.

Vala spinatilehed üle keeva veega ning jahuta kiiresti külma vee all – pigista vesi välja ja tükelda.

Sega omavahel täidise ained ja tõsta saadud segu eelküpsetatud pirukapõhjale. Küpseta veel ~ 20-30 minutit kuniks pirukas on pealt kuldne ja täidis hüübinud.

h1

Pannkoogid

juuli 8, 2008

Kohupiimatäidisega pannkoogid maasikatoormoosiga

Midagi ideaalsemat suveõhtul söögiks oleks raske leida.

Valmistada oma retsepti järgi pannkook, segada kokku kohupiim ning teha valmis värsketest marjadest maasikatoormoos. Serveerida soovitavalt värskes õhtus.

h1

Ribe

juuli 7, 2008

Eile käisime Merilini ja Meeliga Ribes. Fakt, et minu jaoks oli tegemist juba kolmanda külastusega, muudab mingi arvustuse vms küll suhteliselt ebavajalikuks – actions speak louder than words. Aga siiski, et anda neile, kes pole veel sellesse suurepärasesse kohta jõudnud, väike ülevaade, siis here goes.

Restoran Ribe asub Tallinna restoraniparadiisis Vene tänaval, kohe Telegraafi hotelli kõrval ehk siis seal, kus vanasti oli vist Tanduur. Alumisel korrusel on neil pakkuda luksuslik-pidulik restoraniosa, ülemise korruselt leiab nii mõnusad diivanid niisama kohvitamiseks-kokteilitamiseks kui ka kohvikupoole sellele, kes pikka õhtusööki ei taha teha, ent ka ainult kohvitassiga ei rahuldu. Lisaks veel peapõhjus, miks me eile Ribe kasuks otsustasime – suvine Vene tänaval olev terrass. Kohustuslikud päikesevarjud ja suured mõnusad pleedid on loomulikult olemas, lisaks veel lilled. Olles natuke aega istunud, avastasin, et olen praktiliselt peadpidi karikakardes – väga armas ja väga suvi mu meelest:)

Istusime lauda, paari hetke pärast oli meie juures ka särtsakas ja nakatavalt positiivne kelner Lehar. Paar sõbralikku sõna ja veidi aega hiljem olime nii veini kui söögi tellimisega ühele poole saanud ja tuju aina paranes.

Merilini eelroaks oli vana hea Caesari salat kanafileega(89 kr): “Küll on hea vahetevahel sellist tibitoitu ka süüa!” Minu kõhu ja maitsemeelte töölepanijaks oli vasikaliha ja musta trühvliga täidetud ravioolid miso-leemes (96 kr). Mmmmm nii hea! Ja soe! Ja mõnusalt soolane! Ja see õrn hõrk trühvlimaitse – ühesõnaga ma olin väga rahul. Muidugi käis mul peast läbi sama mõte, mis iga kord eelrooga süües – miks see nii väike on?! Aga siis tuleb alati meelde, et prae jaoks on ju ka vaja ruumi jätta. Joogiks oma totude kõrvale valisime kelneri soovituse kohaselt Luksemburgi Pinot Blanc’i – väga mõnus vein, eriti oma hinna kohta (350 eek pudel vist oli). Ja läks juues aina paremaks:P

Oma teist käiku saime täpselt nii kaua oodata, et eelroog jõudis allapoole vajuda, aga veel igav ei hakanud. Merilini ees oleval taldrikul leidus aurutatud forellifilee
värske kurgisalati, punaparika-kartulivahu ja valgeveini-basiilikukastmega (195 kr). Peale seda, kui ta oli kaks ampsu ära söönud, kõlas kommentaar: “Mmmmmm.. I’m in heaven!” Kalalainel olin ka mina – praetud lestafilee kihilise köögiviljapolenta ja safrani-sidrunikastmega (215 kr). Kala oli pehme ja sõna otseses mõttes sulas suus. Polentale tundus olevat lisatud natuke juustu, mis selle eriti heaks tegi ning olgugi, et mulle paksud kastmed reeglina väga ei meeldi, oli see sidrunikaste mõnusalt hapu. Kokkuvõttes nägi mu toit väga kena ja värviline välja ka veel kõigele lisaks. Eriti armas oli ka see, et vist kõik parajasti tööl olnud teenidav personal käis meie laua juurest läbi, tundis meie käekäigu vastu huvi ja ajas niisama mõnusalt juttu. Igatahes magustoidu ajaks kobisime tuppa diivanitele, sest eesti suvi on väike ja mitte alati nii väga tubli. Varsti liitus meiega ka Meeli, kes tänu külmale ilmale natuke tujust ära oli. Pole probleemi: “Palun tooge sellele tütarlapsele midagi rõõmustavat!” “Mis see võiks olla.. mõni kokteil järsku?” “Jep, midagi pigem värvilist ja pigem magusat!” Enne, kui arugi saime, oli Meeli ees laual imeilusalt roheline kurgiga (!) kaunistatud kokteil – maitse sama värskendav kui värv. Oli aeg ka magustoiduks – Merilinile pealt kenasti krõbe ja seest mõnusalt pehme brüleekreem värskete suvemarjadega (75 kr) ning mulle alati hea soe šokolaadi-fondant maasikaparfee ja kiivikastmega (85 kr). Seda kõike saatis loomulikult portvein, mu arm. Kõhud magusat täis, ei andnud Meeli kaunis kokteil meile rahu, nii et tellisime endilegi ühed. No ja siis veel ühed. Ja siis veel kolmandad ka. Kasutasime ära seda, et oli pühapäevane päev ja rahvast vähe, nii et palusime endid kokteili-katsejänestena tarvitada – ülimõnus! Pärast avastasime, et me olime Ribes kokku laias laastus oma neli ja pool tundi. Mõistlik.. mitte:P

Ühesõnaga on mul juba praegu tunne, et mul on kibekiiresti uuesti vaja Ribesse minna. Ilus interjöör, ülimaitsev söök-jook ja parim teenindus, mis ma Tallinnas kohanud olen – see ongi Ribe!

h1

Punase läätse püreesupp

juuli 4, 2008

Kolme inimese jaoks läheb vaja:

Tassitäis punaseid läätsi

Vett

Üks keskmise suurusega porgand

2 spl tomatipastat (kindlasti mitte ketšupit!)

100ml 10% koort

maitseaineid vastavalt soovile

lisandiks Creme Bonjouri, kreemjat fetat vms

Kõigepealt tuleb läätsed pesta – seni, kuni neile peale kallatud vesi on selge ja läbipaistev. Mina näiteks vahetasin vett oma 3-4 korda või rohkemgi. Siis panna läätsed keema vahekorras üks osa läätsi ja kaks osa vett. Koorida porgand, lõigata viiludeks ja visata samuti potti, lisada tomatipasta. Maitsestada. (Kuna antud supp on põhiliselt levinud just Egitptuse ja Maroko köögis, võiks ka maitsestus olla vastav. Mina panin soola, musta pipart ja Latplanta Oriental Spice Mix Harissa’t. Põhiline, et oleks tšilli, vürtsköömen ja koriander.)

Keeta, kuni kõik on mõnusalt pehme, nii 30-40 minutit. Lasta veidi jahtuda, seejärel püreerida saumikseriga või blenderis, lisades samal ajal koor. Seejärel kallata potti ja tasasel tulel veel veidi podiseda, sest blenderdamise käigus supp jahtub.

Serveerimisel lisada kreemjuustu u 1 spl portsjoni kohta või kui soovi on, siis rohkemgi. Sõbranna kusjuures lõikas söömise ajal supi sisse ka meloni tükid ja ütles, et superhästi sobivad, ise proovida ei jõudnud.